Auto sain täna tagasi parandusest, täpselt kuu aega pärast selle sinna minekut, nice.
Tegelikult ma hakkasin just õppima, üritan nüüd lähipäevil oma tegematta jäänud koolitükid ära lõpetada, aga mõtlesin, et kirjutan ennem siia natuke. :3
FFS, mul ei olegi siia midagi kirjutada, kui nüüd täiesti aus olla, owell, vähemalt idee oli hea.. :\ Eks ma naase kunagi.

Panen südame pastakasse ja maalin verega värsse
igast õhtust hommikuni, kui vaid mina olen ärkvel.
Kõik hinged on kustund ja ma olen süttinud,
keset pimedust mu kõrval vaid vaikus, üksindus.
Keeldusin meelega unest, et saaks seda nautida,
seda ilu me ümber saladuses vaikimas,
seda elu me ümber, mida pimedus ju kaunistab.
Vaata läbi pilvepiirituse taevatedretähni,
mis miljoni aasta kaugusel on me atmosfäärist.
Vaatlen, unisklen, sest olen galaktikate transis,
kui Universumi energia mulle beebipuhtalt tantsib
seda triljoni aasta vanust järjekindlat rütmi.
Läbi meteoriidi magnettormide tsükli
pajatab ta haudvaikuses meile me varandusest,
mida me endi ees kõik hoiame saladuses.
Ja ei tahtnud mõista, kuid magame kõik nüris unes,
mõtleme tühja ja ei veendu oma tühisuses.
Kuulan ja püüan peopessa ta pisarad,
hõõrun need oma hinge ja sõnu neist visandan.

Nüüd seisan kahe maailma vahel tundes hinges võnkeid,
mida põhjustab nende kahe mind läbiv kokkupõrge.
Millisekilistes krampides õpin tuhande aasta tarkust,
kui hüpnoosi värinaist olen kramplikult tardund,
selle info voog, mis krüpteerib tunneteks
ja mu kehast tungivad paberile kirjasulgedes.
Kuni kaotasin end endasse, hetk hiljem olin ärgand,
oli mu hing mööda galaktikaid valgusena rännand.

Need olid tuhat üks aastat kosmilise tarkuse vallas,
tuhat üks aastat, mida ei saa enam sõnadesse panna,
tuhat üks aastat, kuni veri papüürusele hüübis
tuhat üks veripunast tilkuvat hieroglüüfi,

mille sisu ma ei mõistnud ega aega, mil olin end märkind,
vaid hetke, mil tõusvas päikeses seda värssi
lugesin kui signaali, üritades iseennast mõista,
et need pole vaid tähed seal pimeduses paistmas.
Me oleme üksi, a keegi on ju varsti tulekul,
ja mu tunded said hinge tagasi suletud,
sest päike mu niitis ja ma langesin põlvili,
öö lõppes ja vandusin kanda edasi sõnumi.

Päev ja öö on sassis, jälle. Siin ei ole küll öösiti üleval olles midagi teha, aga siin ma istun, unetult ja vaatan valvsal pilgul seda väikest valgust kiirgavat ekraani.. Ega oska ka siia midagi suurt kirjutada, owell, ehk ma kunagi naasen.

Naabrid teevad ka täna pidu, ei tea kas saabki magada täna üldse…
See nv oli isegi üllatavalt normaalne siin kolkas. Reedel käisime Stennuga baaris tsillimas, naljakas oli, purjus inimesed käisid ja rääkisid sellist juttu, et ise ka ei usu, aga vähemalt oli lõbus. 😀 Laupäeval oli põhikooli kokkutulek, see oli ka täitsa tsill, nägi vanu tuttavaid ja värki, ehkki lõpetasin alles 4 aastat tagasi.

Varsti peab jälle põhku pugema, kahjuks endiselt üksi, igatsen! xoxo

On tore vahel ikka tagasisidet vms kuulda, et keegi ikka loeb mu väikest blogikest. 🙂
Tänu sellele, et pean hetkel hommikuti kuuest ärkama, et kooli minna, on mul räme väss jälle peal, selline tunne, et jään kohe magama, nii igapäevaselt ja õhtuni välja, siis kaob uni ära. Aga olen neli aastat nii hakkama saanud, saan selle üks-kaks nädalat ka…
Kuna olen viimasel ajal rohkem Pärnus päevasel ajal ringi rännanud, olen seal kohanud suhtelsielt palju vanu tuttavaid, mõnda pole aastaid näha olnud, jube, kuidas aeg lihtsalt kaob käest.
Muidu olen nzm netigängsterit mänginud ja teinud selliseid asju, mida netigängsterid ikka teevad.

Tänasest tuleb maailma pikim koolipäev.
Peavalu, uni ja igatsus oleks tänase hommiku märksõnad. Minu oktoobrikuu algas kõike muud, kui kenasti, väikene kitsepoiss suutis täpselt auto ette hüpata reedel, kui ringi liiklesin. Kitsele ei lõppenud see just kõige õnnelikumalt ja ise liigun ka mõni aeg nüüd ühistrantsporidga kooli vahet. Owell, vähemalt ülejäänud nädalavahetust võib kordaläinuks nimetada, ehk saab autu ka varsti korda. 🙂
Nüüd peaks veel ennast kokku võtma ja õppima natuke, ehk see õnnestub ka, gl foar meh.

Ja nädalavahetus saigi läbi, kahjuks. 🙁 See-eest võib nädalavahetust lugeda igati kordaläinuks, Kea käis külas ja oli igati tsill. ^^,
Uus koolinädal on ka mõne tunni pärast algamas, nõme, tahan juba kevadet, saab lõpuks läbi see jama ja uue otsingud võivad alata… Kas pole mitte tore?


A part of me is missing me tonight, I think it might be you. <3
Jubekusine nett, nuff said. Viimased päevad pole nett väga kiita olnud, ajab närvi küll jah, kui 5-10kb/sec sisse tilgub, aga vähemalt midagigi…
Ja järgmine koolinädal sai ka mööda, neljas nüüd vist juba? Mul pole olnud pm midagi teha, aga ma ei ole neidki asju suutnud kõiki lõpetada. Eks näis, kuhu nii välja jõuab.
Ma igatsen neid aegu, kui ma siia rohkem oskasin/suutsin kirjutada, ehk nad tulevad tagasi, oleks tore piltide ja videode kõrvale vahel ka midagi asjalikku postitada.

Laupäeva ootan ka jubedamal kombel. Ehkki see on juba homme, tundub see endiselt kaugel, kaugel..