“Täname kandideerimast gibbershit blablabla. Peame kahjuks tõdema, et seekord osutus valituks teine kandidaat. Sellest hoolimata soovime Teile edu uue töökoha otsinguil!”

Edu on meil siin tõesti kõvasti kohe vaja, igalt poolt, kuhu kandideerinud olen, olen säärase copypasta tagasi saanud. Uskumatu lihtsalt, kui raske on siinses konnatiigis tööd leida. Kui just tuvtuseid pole, mis mul puudulikud on. Aga CV’si saadan ma edasi, mis mul muud ikka üle jääb?

Pärnu vastavatud mäkis jõudsin ka eila ära käia, so proud nao.

Tegin eile midagi väga lolli, käisin ollikas. :\
Lyn’il oli sünnipäev ja ta tahtis minna ja siis ma ka juba tahtsin, kui piisavalt tugev promill veres oli. Ollikas nägin Priitu, naabripoissi, kellega koos ma tegin oma järgmise vea, lasin teised üle ja läksin nimetasse, üldiselt mulle ei meeldi sellised kohad, aga promill tegi oma tööd vägagi tõhusalt.
Õhtu lõppes hommikul kell kuus koduste söökide ees Intsuga õlut rüübates.

Oli üle pika aja üks normaalne õhtu/öö.

Vahel ma otsin omale jutukaaslaseid endalegi imelikest kohtadest, täna olen oma veidrate tujude ajendil mööda IRC servereid/kanaleid ringi luusinud, sealt eestlastest mõttekaaslaseid otsides. Ma igatsen hot.ee jutukaid, väikesena olid need igatahes huvitavad. 😀
Ma igatsen ka family guyd ja south parki. Tüübid võiksid oma joonistuslaudade juurde juba tagasi jõuda ja mõne uue osa valmis vorpida.
Tänusõnad ka teile kahele, kel viitsimist oli mulle seriaale soovitada mõned sissekaned tagasi, Chuck oli hea, nüüd üki-kaki-kommin sealt midagi uut omale, tähh, düüdels. 🙂


Mõnel hommikul tahaks oma telefoni puruks visata, täna käis ka see mõte peavalu kõrvalt hommikul peast läbi. Keegi oleks võinud eile mulle öelda midagi sellist: “Madis, Sa oled liiga purjus, pane see telefon käest ära.” aga ei. Ma küll ei tea, mis ma sinna kirjastasin, aga vabandust igatahes, i aint proud.
Jänedal käisin ka, aga suutsin arvuti koju unustada.

“How I met your mother” viienda hooaja viimane osa sai just läbi. Nüüd on jälle igav, ehk kellelgil oleks seriaalisoovitusi? Mida rohkem hooaegasid, seda parem.

Sügis. Töötus. Masendus. Tänase päeva märksõnad. Tahaks endiselt siit kuskile ära, aga ilma raha või ult hea masterplanita ei saa, nõme.

Juuksuris oleks ka vaja ära käia, aga ma olen laisk, laisk, laisk.

They r real, man.

Täna sain kaks uudist, nagu filmides, ühe hea ja teise halva.

Alustame halvemaga, hommikul tõi postiljon mulle tähitud kirja, kaitseressursideametist. Pooleteist kuu pärast on arstlik komisjon, selgub minu järgmise aasta sügis-talv-kevadine plaan. Owell, kunagi pidi see ju juhtuma.

Heast uudisest niipalju, et õhtul mulle helistati ja pakuti tööd, mitte küll püsivalt, aga vähemalt midagigi. Aga sellest pikemalt, kui asi kindel.

True.


Mul on arvutis kümneid tuhandeid pilte, tuhandeid mp3’mesi, sadu filme ja palju muud jama. Tuleb tõdeda, et ainuke asi, mida mul enda arvutis(ega ka päriselus) ei ole, on elu, peale selle virtuaalse jama. Seda vist ei tiri torrentiga alla ka, aga pohlad, suht, ise olen oma elu sääraselt elanud, miks nutta?

Kui aus olla, ei meeldi mulle blogida sellest, mida ma täna või eile või üle-eelmine aasta tegin, tihti olen ma tulnud siia mõttega kõik viimasel ajal juhtunu siia üles tähendada, aga postitust kirjutades need teemad siia lihtsalt ei jõua. Ma täpselt ei teagi, mis eesmärgil mul see blogi on. Praegu sellele mõtlema hakates ma ütleks, et see on lihtsalt üks minu viis ennast väljendada, iga sissekanne täpselt niipalju, kui ma seda soovin.

Soome 2010, järjekordne ülimahe suvi maasikapõldude vahel, mainiks siinjuures ära ka reeded Suonenjoel, cant fuken wait next summer! 🙂