Võtsin end sel nädalavahetusel kätte ja sõitsin Saaremaale, viimati sai seal käia 4-5 aastat tagasi. Saarel elab mo hea sõber Andres, kes Ussiniidil talgusid korraldas, esimest korda jõudsin talle sinna külla, aga vaevalt see viimaseks jääb. Mulle jubedalt meeldis sealsete inimeste lahkus, viisakus ja siirus. Selline tunne, nagu ei olekski üldse Eestis. Ka mina olen kunagi maalaps olnud, kasvasin üles sellises keskkonnas, kus võõraste tädide-onude teretamine oli iseenesest mõistetav, ent kas praegu mulle mõni väike plikatirts või poisiklutt tänaval vastu kõnnib ja mind teretab? Sellises olukorras oleks endal ka veider. Linn muudab inimesed kalgiks ja külmaks, võiks öelda, et linn teeb ühest Eestlasest õige Eestlase. Tartu on ka mind ümber kasvatanud, kahjuks.