Ja selleaasta viimased tunnid ongi viimsele teekonnale lükatud. Üldiselt võib selle aasta kokku võtta ühe sõnaga: persekukkunud. Loodame, et järgmine tuleb parem. Uusaasta lubadust ma omale välja mõelnud veel ei ole, küll aga on plaanis koolis asjad kõik korda saada.
Jälle olen ma maal tagasi, töötuna ei leidnud väga seal linnas pesitsemisel mõtet, enamuse ajast olid näpud põhjas. Järgmisel kooliaastal läheb ehk paremini.
Aga okei, ma jään nüüd uut ja paremat ootama. 🙂