Panen südame pastakasse ja maalin verega värsse
igast õhtust hommikuni, kui vaid mina olen ärkvel.
Kõik hinged on kustund ja ma olen süttinud,
keset pimedust mu kõrval vaid vaikus, üksindus.
Keeldusin meelega unest, et saaks seda nautida,
seda ilu me ümber saladuses vaikimas,
seda elu me ümber, mida pimedus ju kaunistab.
Vaata läbi pilvepiirituse taevatedretähni,
mis miljoni aasta kaugusel on me atmosfäärist.
Vaatlen, unisklen, sest olen galaktikate transis,
kui Universumi energia mulle beebipuhtalt tantsib
seda triljoni aasta vanust järjekindlat rütmi.
Läbi meteoriidi magnettormide tsükli
pajatab ta haudvaikuses meile me varandusest,
mida me endi ees kõik hoiame saladuses.
Ja ei tahtnud mõista, kuid magame kõik nüris unes,
mõtleme tühja ja ei veendu oma tühisuses.
Kuulan ja püüan peopessa ta pisarad,
hõõrun need oma hinge ja sõnu neist visandan.
Nüüd seisan kahe maailma vahel tundes hinges võnkeid,
mida põhjustab nende kahe mind läbiv kokkupõrge.
Millisekilistes krampides õpin tuhande aasta tarkust,
kui hüpnoosi värinaist olen kramplikult tardund,
selle info voog, mis krüpteerib tunneteks
ja mu kehast tungivad paberile kirjasulgedes.
Kuni kaotasin end endasse, hetk hiljem olin ärgand,
oli mu hing mööda galaktikaid valgusena rännand.
Need olid tuhat üks aastat kosmilise tarkuse vallas,
tuhat üks aastat, mida ei saa enam sõnadesse panna,
tuhat üks aastat, kuni veri papüürusele hüübis
tuhat üks veripunast tilkuvat hieroglüüfi,
mille sisu ma ei mõistnud ega aega, mil olin end märkind,
vaid hetke, mil tõusvas päikeses seda värssi
lugesin kui signaali, üritades iseennast mõista,
et need pole vaid tähed seal pimeduses paistmas.
Me oleme üksi, a keegi on ju varsti tulekul,
ja mu tunded said hinge tagasi suletud,
sest päike mu niitis ja ma langesin põlvili,
öö lõppes ja vandusin kanda edasi sõnumi.
