Mitte, et kõik päevad mu elus ei oleks nagu laisklemiseks loodud, on tore ikka mõelda, et just tänane päev ongi see päev, kus on kõige õigem olla laisk. Oh jah, tänu sellele laiskusele on mul veel palju kooliasju korda ajada, aaaga, eks see ole alati nii olnud. Kõige raskem takistus sel aastal on ehk läbi, majandus, jäi eelmisest aastast veel Irenele võlga ja ma ei suutnud ennast kokku võtta ja seda talle ära vastata, õnneks sain eelmiseks kolmapäevaks kõik selgeks ja ära ka vastatud, jeii, great success. 🙂

Reket -Lähme – Välja

Tegelikult oli mul hull plaan magama minna, aga ma vist veel ei suuda, ehk varsti..
Viimasel ajal on mul olnud lollid unenäod, lollid mõtted ja lollid tujud, ehk need kõik jäävad ka lolliks, ei saa reaalseks. Owell, kui saavadki, siis saab ehk hakkama, kuidagi ikka.
Täna käisime Argoga baaris tsillimas, mingi jorr mängis sülti ja enamus rahvast oli lampis, jube, kui masendavas pommiaugus ma elan, aga tuleb hakkama saada need viimased kuud..

Talv tuli kuidagi vara sel aastal, aga vaevalt seda praegu kauaks on.. Ehk tuleb varsti, õigel ajal uuesti. Peaks rohkem end koolile pühendama, võlad kaelast ära saama, aga ma ei suuda, ei suuda.. Kõik muu on huvitavam ja parem, kui õppimine, ehk enamuse ajast ma ei tee mitte midagi progressiivset. Oh jah, annaks jumal mulle selle viitsimise.

Igatsus on ka suursuur, suur..

Auto sain täna tagasi parandusest, täpselt kuu aega pärast selle sinna minekut, nice.
Tegelikult ma hakkasin just õppima, üritan nüüd lähipäevil oma tegematta jäänud koolitükid ära lõpetada, aga mõtlesin, et kirjutan ennem siia natuke. :3
FFS, mul ei olegi siia midagi kirjutada, kui nüüd täiesti aus olla, owell, vähemalt idee oli hea.. :\ Eks ma naase kunagi.

Panen südame pastakasse ja maalin verega värsse
igast õhtust hommikuni, kui vaid mina olen ärkvel.
Kõik hinged on kustund ja ma olen süttinud,
keset pimedust mu kõrval vaid vaikus, üksindus.
Keeldusin meelega unest, et saaks seda nautida,
seda ilu me ümber saladuses vaikimas,
seda elu me ümber, mida pimedus ju kaunistab.
Vaata läbi pilvepiirituse taevatedretähni,
mis miljoni aasta kaugusel on me atmosfäärist.
Vaatlen, unisklen, sest olen galaktikate transis,
kui Universumi energia mulle beebipuhtalt tantsib
seda triljoni aasta vanust järjekindlat rütmi.
Läbi meteoriidi magnettormide tsükli
pajatab ta haudvaikuses meile me varandusest,
mida me endi ees kõik hoiame saladuses.
Ja ei tahtnud mõista, kuid magame kõik nüris unes,
mõtleme tühja ja ei veendu oma tühisuses.
Kuulan ja püüan peopessa ta pisarad,
hõõrun need oma hinge ja sõnu neist visandan.

Nüüd seisan kahe maailma vahel tundes hinges võnkeid,
mida põhjustab nende kahe mind läbiv kokkupõrge.
Millisekilistes krampides õpin tuhande aasta tarkust,
kui hüpnoosi värinaist olen kramplikult tardund,
selle info voog, mis krüpteerib tunneteks
ja mu kehast tungivad paberile kirjasulgedes.
Kuni kaotasin end endasse, hetk hiljem olin ärgand,
oli mu hing mööda galaktikaid valgusena rännand.

Need olid tuhat üks aastat kosmilise tarkuse vallas,
tuhat üks aastat, mida ei saa enam sõnadesse panna,
tuhat üks aastat, kuni veri papüürusele hüübis
tuhat üks veripunast tilkuvat hieroglüüfi,

mille sisu ma ei mõistnud ega aega, mil olin end märkind,
vaid hetke, mil tõusvas päikeses seda värssi
lugesin kui signaali, üritades iseennast mõista,
et need pole vaid tähed seal pimeduses paistmas.
Me oleme üksi, a keegi on ju varsti tulekul,
ja mu tunded said hinge tagasi suletud,
sest päike mu niitis ja ma langesin põlvili,
öö lõppes ja vandusin kanda edasi sõnumi.

Päev ja öö on sassis, jälle. Siin ei ole küll öösiti üleval olles midagi teha, aga siin ma istun, unetult ja vaatan valvsal pilgul seda väikest valgust kiirgavat ekraani.. Ega oska ka siia midagi suurt kirjutada, owell, ehk ma kunagi naasen.

Naabrid teevad ka täna pidu, ei tea kas saabki magada täna üldse…