Tahan ära siit üksluisest Eestist, palun!
Ehkki ei tea, kas ka seeaasta seal niitore olema saab…
if 9 months of love equals 3 months of butthurt then its a year!
Vahel tundub, et elu on üks suur sitakäkk, odava saksa pornofilmi soundtrack. Nagu praegu, ma olen öössel 2 tundi maganud, söönud ühe võileiva ja pool eestit läbi sõitnud, vähemalt jõudsin ma lõpuks kohale. 🙂
Kahjuks tuleb tõdeda, et tänane päev pole väga eilsest targem, olen endiselt emo. Aga paneme lootused homsele.
was it all a big beautiful lie?
Akende taga ladistab kevadist vihma ja reaalsus koputab uksele, masendus, viinapudeli aeg oleks käes. Ehk varsti, mu sõber! Külm on ka. Õnneks on öö ja on pime, see hubane lõpmatuse tunne, mis mind hetkel valdab, on kõige selle sees meeldivalt positiivne. Ja mul on ka kõrvaklapid, mis summutavad ära enamuse aknatagusest meloodiast. Ma lubasin enesele, et kurba muusikat ma ei kuula, aga selleks ma peaks vist kõik arvutis olevad mitte-nii-väga-rõõmsad palad ära kustutama, mis ei ole just kõigeparem mõte. Nii mõndagi on veel hinge peal, kuid elu on õpetanud, et ehk ongi parem, kui me päris kõike ei tea? Oh jah, kui palju oleks veel kirjutada, ehk hakkaks kergem, aga aitab, igal asjal on omad piirid. Jään siin vaikselt homset ootama, ehk homne toob selgemaid/paremaid mõtteid, vms.
erease. baww. <\3
erease. baww. <\3
täna olen Emo..
Miks inimesed nii teevad? :\
butthurt
i felt liek baww, but everything went better than expected, yay
Olen jälle tagasi seal, kus ma olin aasta tagasi, free from relationshit. Ei teagi kas see on nüüd halb või hea, aga eks aeg ole meist targem. Praktikale saan ka lõpuks, homme vast hääletama Jäneda poole. 🙂
Sügist tahaks tegelikult jubedat, saab ehk Tallinna ära n’shit, yo!
still no success at life
Mul oli plaanis vahepeal blogi üldse ära kustutada, aga samas siia kirjutamine võtab aega, mida mul niikuinii ülearu on, niiet siin ma siis nüüd olen, jälle…
Praegu ma kuulan siin muusikat, mis juba aastaid arvutis vedelenud ja meenutan möödunut, eilne päev oli suht-koht flashback tagasi sinna aega, kui mul oli elu. Pärnu, rand, koidula park, eku, oliver ja ölu.
Kooliga on ka varsti ühelpool, saaks veel selle viimase eksami ka tehtud. -.-
Aga maeiviitsirohkem, tsauks.
congrats, blogspot
Kaks aastat blogipidamist, juhhei!
ballad of the lonesome spaceboy
something not-so-mainstream, something nerdish.
The end begins.
Üha harveneb ja harveneb see, kui siia jõuan.. Nõme iseenesest, aga mis teha. Mul on veel sadakümme asja tegematta ja ma ei suuda ennast kokku võtta ja neid ära teha, see on ka nõme. Nõme, nõme, kõik on nõme.
Keegi võiks nii ka teha, et mu ema mind homme hommikul kell 10 ülesse ei peksaks, ma tõesti ei viitsi nii vara ärgata, tulge ja korraldage keegi see ära, palun? Oh jah..
reality sucks
2010, welome!
Selleaasta esimene sissekanne, mis on suhteliselt hiljapeale jäänud, aga noh, siin see nüüd lõppude lõpuks on. Kui nüüd täiesti aus olla, siis selle kuu aja sees ei ole erilist midagi juhtunud, millest siin võiks pikemalt peatuma jääda.
Üleüldiselt, nagu aastalõpud ikka, nii ka eelmise aasta lõpp kippus pekki minema, kõik jäi tegematta ja ei viitsinud neid asju järele väga teha ka, ent uued aastad on alati aidanud, ka nüüd paistab lõpuks(ja õnneks) tunneli lõpust valgus, ehk jääb kuni kevadeni paistma. 🙂
Endiselt on nõme, et Kea niikaugel pesitseb, aga tore, et vahel ikka aega leiad siit ka läbi hüpata. ^^
Üks sõna selle video kohta: EPIC
in my head
mõtted vedelevad igal pool laiali ja mina ei suuda/ei taha/ei viitsi neid valmis mõelda, oh jah..