Mõnes mõttes võib öelda, et ma olen perfektsionist, vms. Kõiges, mis ma teen, üritan ma saavutada perfektsust, vähemalt säärast, mis mulle endale korda läheb. Näiteks võib tuua kasvõi sellesama blogi.
Kahjuks/õnneks inimsuhetest perfektsust ei leia, vähemalt enamasti mitte.
Täna olen mõelnud nende inimeste peale, kellega olen mingil aja hetkel läbi käinud ja enam mingil põhjusel ei käi. Naljakas, kuidas vahel lahkarvamused, üksteisest möödarääkimised või siis kellegi valesti tõlgendamine võib niipaljut muuta. Isegi kui mõni aeg hiljem aru pähe tuleb ja mõistad, et sellel kõigel polnud mingit mõtet, on seda nii kuradima raske tunnistada, eriti teisele osapoolele.
Sel kevadel/suvel/sügisel olen ma nii mõndagi korda saatnud, mida ma ei oleks ~aasta aega tagasi 100% teinud. See kõik on mu mõttemaailma ja teistesse inimestesse/ellu suhtumist suhteliselt palju muutnud. Aga see on pigem positiivne. 🙂
Oh jah, eneseväljendus pole kunagi mu tugevaim külg olnud.
