Esimene praktika päev on ka läbi, homme sõidan põhimõtteliselt koju, Pärnusse, et seal tööd teha, luls. Käisime Martiniga vanaema manu kaa! Kardulamaad kaevamas ja panime kardula maha ka. 🙂 Üsna tegus päev on olnud, võiks öelda.
Viimase nädala sündmused on mu mõtlema pannud ja ma olen juba päris palju asju välja mõelnud ja see on vist positiivne, aga mu mõtteid las jäävad mu enda pähe veel, ma kahtlen, et kedagi need väga huvitaks ka.

“Have you ever been in love? Horrible, isn’t it? It makes you so vulnerable. It opens your chest and opens your heart and it means that someone can get inside you and mess you up. You build up all these defenses. You build up this whole armor, for years, so no one can hurt you, then one stupid person, no different from any other stupid person, wanders into your stupid life…. You give them a piece of you. They don’t ask for it. They do something dumb one day, like kiss you or smile at you, and then your life isn’t your own anymore. Love takes hostages. It gets inside you. It eats you out and leaves you crying in the darkness, so a simple phrase like ‘maybe we should just be friends’ turns into a glass splinter working its way into your heart. It hurts. Not just in the mind. It’s a soul hurt, a body hurt, a real gets-inside-you-and-rips-you-apart pain. I hate love”

Neil Gaiman

Ametlik emoblog, aga see oli viimane säärane post, ma luban.

Magamatus. Reaalsus annaks nagu hommikuti uue ja raevukama löögi, raske on kirjeldada mida ma hetkel tunnen. See kõik, mis toimub tundub veel olema poolik, ma kahtlen, et ma sellele praegu punkti suudan panna. Vaevalt ka selgemaks enam midagi saab..

Oh jah, blogi peaks olema koht, kuhu ma oma tegemisi jms ülesse tähendan, mitte halamas ei käi, aga samas ei toimugi nagu väga midagi muud.Ning endiselt püsib ka lootus, et hakkab nii kergem.

Being a loner seems luxury, again.
FML
Akende taga ladistab kevadist vihma ja reaalsus koputab uksele, masendus, viinapudeli aeg oleks käes. Ehk varsti, mu sõber! Külm on ka. Õnneks on öö ja on pime, see hubane lõpmatuse tunne, mis mind hetkel valdab, on kõige selle sees meeldivalt positiivne. Ja mul on ka kõrvaklapid, mis summutavad ära enamuse aknatagusest meloodiast. Ma lubasin enesele, et kurba muusikat ma ei kuula, aga selleks ma peaks vist kõik arvutis olevad mitte-nii-väga-rõõmsad palad ära kustutama, mis ei ole just kõigeparem mõte. Nii mõndagi on veel hinge peal, kuid elu on õpetanud, et ehk ongi parem, kui me päris kõike ei tea? Oh jah, kui palju oleks veel kirjutada, ehk hakkaks kergem, aga aitab, igal asjal on omad piirid. Jään siin vaikselt homset ootama, ehk homne toob selgemaid/paremaid mõtteid, vms.
erease. baww. <\3

täna olen Emo..

Miks inimesed nii teevad? :\

i felt liek baww, but everything went better than expected, yay

Olen jälle tagasi seal, kus ma olin aasta tagasi, free from relationshit. Ei teagi kas see on nüüd halb või hea, aga eks aeg ole meist targem. Praktikale saan ka lõpuks, homme vast hääletama Jäneda poole. 🙂

Sügist tahaks tegelikult jubedat, saab ehk Tallinna ära n’shit, yo!

Mul oli plaanis vahepeal blogi üldse ära kustutada, aga samas siia kirjutamine võtab aega, mida mul niikuinii ülearu on, niiet siin ma siis nüüd olen, jälle…

Praegu ma kuulan siin muusikat, mis juba aastaid arvutis vedelenud ja meenutan möödunut, eilne päev oli suht-koht flashback tagasi sinna aega, kui mul oli elu. Pärnu, rand, koidula park, eku, oliver ja ölu.
Kooliga on ka varsti ühelpool, saaks veel selle viimase eksami ka tehtud. -.-

Aga maeiviitsirohkem, tsauks.