Mustal põllul, mustal mullal enne päikse esimest tantsu,
surub seemnest sirgund taim end maapinna vastu.
Kaunis vorm elust – tõusmas oma täies puhtuses,
täies priiuses, süütuses, headuses, uhkuses.
Sealt, kus kõik on puhas, puutumata inimese sammudest.
Sealt kus kõik on jäänud samaks nagu aegade alguses.
Õhus lendab lind – ta pilvi proovib suudelda,
laulab taevale ja jutustab seiklusi tuulega.
Puud kaiguvad ja kuulda suurte metsade kohinat.
Loodusema tasaste tarkussõnade sosinat.
Päike paitab siin kõiki-pakkudest hellust ja soojust,
linnupoegadele pesas, kes munast just koorund.
Pilves maalivad taevasse neile lumivalgeid pilte,
kirkale sinisele silmapiiri suurusi kinke.
Samblas silitavad puid ja rohus sigivad sipelgad
ja päiksevalgus järvepeegelduses vastu virvendab.
Kristalselges vees löövad maimud veepinnal sulpse
ja rannaliival kuldsel on näha kalpsavaid hunte.
Ref:
Koht kus tahan lõppeda ja mille sisse kasvaga,
koht kus suhtleks oma sündimata lastega.
Esiisade tarkust ja hingi siin kohtaks,
igavesti siin oma kehaga puhkaks.
Rohi on siin rohelisem ja taevas on sinisem,
muld on must ja kaljud hallikamalt kivised.
Mäed seisavad ühes maaga ja kokkupõimunud nende hinged.
Üks täiendab teist ja kõik on ilusalt lihtne.
Kõik on loomulikult kaunis ja ilusalt ilus.
See on koht, kuhu mina oma vaimus ennast võlun.
Aga peatuda ei julge, kartes kõige selle rikkumist,
selleks liuglengi edasi ja jätkan oma mõtlemist.
Lootes, et kunagi ma naasen ja tagasi tulen,
läbi elu-surma-mõtte-vaimu või une.
Ja kui ma naasen, siis et siin viimast korda hingata,
viimast korda seda ilu siin oma silmaga silmata.
Mõelda viimane mõte, mille välja ma lausuks.
Seda kohta siin ei ole, see on ainult selles laulus.