Hetkel valdab mind mingi imelik tunne, ma ei oska seda kirjeldada, ma olen mõelnud viimasele kolmele kuule, see kõik on küll õnneks nüüd möödas. Aeg parandab kõik haavad, see ütlus vastabki tõele. 🙂
Üleeile otsustas mu telefon perse minna, õnneks ma sain nrid kaardile kopeeritud kuidagi moodi. Nüüd on mul väikene ning nunnu nokia 5110, uhh, kuidas ma seda telefoni armastan. Ehk ma saan lõpetamiseks vms uue klotsi. 😀
Ja ega rohkemat polegi midagi huvitavat nagu juhtunud vahepeal, täpsel nii igav Madise elu ongi. 😉