Nv annab tunda, siis ei saanud korralikult magada, ka nüüd ma pole just kõige varem magama läinud ja uni on suur. Õppisin just bioloogiat aga ma jään magama seda õppides, tegelikult kohe ma lähen ja teen omale ühe kohvi ja siis loodan, et see võtab mu une ära, mida see tegelikult vist ei tee. 😀
Eile õhtul käisin ja ossisin issi autoga Pärnus ka ringi, ma sõidan vist suht jubedalt ikka veel, umbes samamoodi, nagu eelmine suvi, vb keegi mäletab veel? 😀 Ehk siis hakkan korralikult sõitma, kui kunagi oma auto saan. 😀

Homset ma ei soovi kohe üldse, mai oska ju bioloogiat, ehk õpetaja ei tee kirvest eksamit ja ma saan läbi, siis oleks kõik hästi ja kool oleks pm läbi. 🙂

Aga ma lähen ja lippan nüüd kööki kohvi tegema ja siis proovin õppida ka, tsau.

Vaata mind ja mine endast välja.
Sind lummab see, mis sa näed.
Sest sellist meest, kes näeks nii hea välja,
ei kohta ju iga päev.

Mu sinisilmad, mu hõbehääl,
mu sädelev intellekt –
see on vaid mulje, see on fassaad,
see on vaid väline efekt.

Sest mu sees on löga.
Ma olen täis mingit möga.
Sitta, tatti ja röga.
Ja kui lähen kord ma lõhki, siis solki täis on kõik maailm.

See, mis on sees, olgu sees, olgu peidus me silme eest.

Sa näed vaid neid asju, mis silma
torkavad valusalt.
Sa ei näe neid asju, mis välja
ei paista kooriku alt.

Tillukesi augukesi
siiski täis on mu nahk.
Nendest välja purskab kusi,
okse, sperma ja pask.

Imbub välja sealt löga,
ennekuulmatut möga.
Higi, paska ja röga.
Ja kui lähen kord ma lõhki, siis solki täis on kõik maailm.

See, mis on sees, olgu sees, ärgu tulgu ta välja sealt.

Ma ei taha, et keegi näeks,
mis on peidus mu sees.
Annaks jumal, et katki ma ei läeks,
siis kui minek on ees.

Mu sees on löga.
Ma olen täis mingit möga.
Sisikonda ja röga.
Ent kui lõhki ma ei lähe, sul jääbki nägemata see.

See, mis on sees, olgu sees, ärgu tulgu ta välja sealt.

Löga, möga, röga. Löga.

Ja ma olengi tagasi kodus, teist päeva juba tegelikult, aga eilne päev oli liiga kiire, et siia midagi kirja panna. Jänedal oli toretore, millal seal tore poleks? 😀 Ps troika ja hellad velled küll imesid nii nagu jaksasid, aga õnneks müüdi täku tallis õlut ja see aitas natuke. 🙂 Piletimüük oli ka päris tore, siis, kui piletiostjaid ei olnud, sai niisama jämmida. 😀
Eile käisime isaga Tartus, viisime vanavanaisa ja vanavanaema hauale liiva, eile ma sain teada, et mu vanavanaisa, Voldemar, elas vaid 36. aastaseks, seda on suht vähe. :\

Ja täna on mul igav, peaks tegelikult ennast kokku võtma ja bioloogiat õppima, et koolieksami ära teeks, sest praegu on see, kas ma saan 45% kätte suht suure küsimärgi all. 😀
Võiks juba ühelpool olla kooliga.

Väsitav oli, aga pole hullu, homne päev tuleb poolejubedam kui tänane. Täna õhtul on hellad velled vms musta täku tallis, päris mõnna. 😀 Tegelikult ma usun, et hüppan ka ikka korra läbi sealt, tsekin, mis toimub.

Ja ma olengi lõpuks Jänedal. 😀 Hääletasin täna 5 ja pool tundi siia Pärnust mingi 150 kilti ka, niiet täiesti normaalne minuarust. 🙂

Ma olen avastanud, et päike hakkab mulle jubekergelt peale, Urve küsis täna, kas ma olen päikest võtnud või solaariumis käinud, kuigi ma olen suht vähe päikese käes viibinud, aga parmu päevitus on juba vägeev. (y) Peaks randa peesitama minema tegelikult, aga ma ei viitsi. (a)

Homsest saan siin kolm päeva pileteid müüa, vägeev. 😀


Kunst Madise moodi siis, tegelikult oli mul Pärnus vahepeal igav. 😀

Mis ma täna siia siis kirjutama pean? Alustaks siis sellega, et uurimistöö tähtaeg läheneb, paar päeva veel aega me andsime täna oma “valmis” töö ekuga õpetajale, see väga talle vist ei meeldinud, eks näha, mis peame veel homme ümber proovima teha.
Homme ma lähen ka Jänedale, reedest pühapäevani olen seal tööl, müün pileteid lillepäevadel. Et kui keegi peaks Jäneda lillepäevadele sattuma sel nv’l, võite mu sealt ülesse otsida, kust pileteid osta saab. 😀 Uhh, lillepäevad on lahedad, juba nime pärast. 😀
Kodus on nii igav, miks peab Koonga nii närune pommiauk olema? :\

Madise selle suve lugu? :p
Igatahes mulle meeldib. ^^,

Pole ammu midagi asjalikku kirjutanud, aeg on läinud suht töiselt, uurimistööd kirjutades, neli päeva on pm veel aega teha ja õnneks juba ka töö lõpp paistab. :p Aga hoidke siis kõik pöialt, et me saame selle ekuga ennem valmis, kui tähtaeg kukub. 😀

Täna ärkasin ma jubevara, 8.30, aga tundus, et kell oleks nagu 11, kuna ärkasin hommikul korduvalt ülesse. Imelik oli ka see, et mul oli viitsimist oma asjad uurimistöösse lõpuni kirjutada. Täna hääletasin üle pika aja siit ka Pärnu, kokku võttis see üritus aega 1 ja pool tundi, suht mõnna. 😀 Ja ennem bussi peale minekut nägin ma ka Liisut, it made my day. ^^,

Mustal põllul, mustal mullal enne päikse esimest tantsu,
surub seemnest sirgund taim end maapinna vastu.
Kaunis vorm elust – tõusmas oma täies puhtuses,
täies priiuses, süütuses, headuses, uhkuses.
Sealt, kus kõik on puhas, puutumata inimese sammudest.
Sealt kus kõik on jäänud samaks nagu aegade alguses.
Õhus lendab lind – ta pilvi proovib suudelda,
laulab taevale ja jutustab seiklusi tuulega.
Puud kaiguvad ja kuulda suurte metsade kohinat.
Loodusema tasaste tarkussõnade sosinat.
Päike paitab siin kõiki-pakkudest hellust ja soojust,
linnupoegadele pesas, kes munast just koorund.

Pilves maalivad taevasse neile lumivalgeid pilte,
kirkale sinisele silmapiiri suurusi kinke.
Samblas silitavad puid ja rohus sigivad sipelgad
ja päiksevalgus järvepeegelduses vastu virvendab.
Kristalselges vees löövad maimud veepinnal sulpse
ja rannaliival kuldsel on näha kalpsavaid hunte.

Ref:

Koht kus tahan lõppeda ja mille sisse kasvaga,
koht kus suhtleks oma sündimata lastega.
Esiisade tarkust ja hingi siin kohtaks,
igavesti siin oma kehaga puhkaks.

Rohi on siin rohelisem ja taevas on sinisem,
muld on must ja kaljud hallikamalt kivised.
Mäed seisavad ühes maaga ja kokkupõimunud nende hinged.
Üks täiendab teist ja kõik on ilusalt lihtne.
Kõik on loomulikult kaunis ja ilusalt ilus.
See on koht, kuhu mina oma vaimus ennast võlun.
Aga peatuda ei julge, kartes kõige selle rikkumist,
selleks liuglengi edasi ja jätkan oma mõtlemist.
Lootes, et kunagi ma naasen ja tagasi tulen,
läbi elu-surma-mõtte-vaimu või une.
Ja kui ma naasen, siis et siin viimast korda hingata,
viimast korda seda ilu siin oma silmaga silmata.
Mõelda viimane mõte, mille välja ma lausuks.
Seda kohta siin ei ole, see on ainult selles laulus.

Viimased päevad on olnud toredad, minuarust. 🙂 Ehkki hetkel on jälle mingid sünged mõtted peas. Neid ei leia minu peast just sageli, aga vahest ju võib. (a) 😀
Ei teagi kohe, mida siia kirjutada, ma olen hetkel nii uimane. 😀 Loodame, et üks kange kohvi aitab.