Ja ma olengi lõpuks Jänedal. 😀 Hääletasin täna 5 ja pool tundi siia Pärnust mingi 150 kilti ka, niiet täiesti normaalne minuarust. 🙂

Ma olen avastanud, et päike hakkab mulle jubekergelt peale, Urve küsis täna, kas ma olen päikest võtnud või solaariumis käinud, kuigi ma olen suht vähe päikese käes viibinud, aga parmu päevitus on juba vägeev. (y) Peaks randa peesitama minema tegelikult, aga ma ei viitsi. (a)

Homsest saan siin kolm päeva pileteid müüa, vägeev. 😀


Kunst Madise moodi siis, tegelikult oli mul Pärnus vahepeal igav. 😀

Mis ma täna siia siis kirjutama pean? Alustaks siis sellega, et uurimistöö tähtaeg läheneb, paar päeva veel aega me andsime täna oma “valmis” töö ekuga õpetajale, see väga talle vist ei meeldinud, eks näha, mis peame veel homme ümber proovima teha.
Homme ma lähen ka Jänedale, reedest pühapäevani olen seal tööl, müün pileteid lillepäevadel. Et kui keegi peaks Jäneda lillepäevadele sattuma sel nv’l, võite mu sealt ülesse otsida, kust pileteid osta saab. 😀 Uhh, lillepäevad on lahedad, juba nime pärast. 😀
Kodus on nii igav, miks peab Koonga nii närune pommiauk olema? :\

Madise selle suve lugu? :p
Igatahes mulle meeldib. ^^,

Pole ammu midagi asjalikku kirjutanud, aeg on läinud suht töiselt, uurimistööd kirjutades, neli päeva on pm veel aega teha ja õnneks juba ka töö lõpp paistab. :p Aga hoidke siis kõik pöialt, et me saame selle ekuga ennem valmis, kui tähtaeg kukub. 😀

Täna ärkasin ma jubevara, 8.30, aga tundus, et kell oleks nagu 11, kuna ärkasin hommikul korduvalt ülesse. Imelik oli ka see, et mul oli viitsimist oma asjad uurimistöösse lõpuni kirjutada. Täna hääletasin üle pika aja siit ka Pärnu, kokku võttis see üritus aega 1 ja pool tundi, suht mõnna. 😀 Ja ennem bussi peale minekut nägin ma ka Liisut, it made my day. ^^,

Mustal põllul, mustal mullal enne päikse esimest tantsu,
surub seemnest sirgund taim end maapinna vastu.
Kaunis vorm elust – tõusmas oma täies puhtuses,
täies priiuses, süütuses, headuses, uhkuses.
Sealt, kus kõik on puhas, puutumata inimese sammudest.
Sealt kus kõik on jäänud samaks nagu aegade alguses.
Õhus lendab lind – ta pilvi proovib suudelda,
laulab taevale ja jutustab seiklusi tuulega.
Puud kaiguvad ja kuulda suurte metsade kohinat.
Loodusema tasaste tarkussõnade sosinat.
Päike paitab siin kõiki-pakkudest hellust ja soojust,
linnupoegadele pesas, kes munast just koorund.

Pilves maalivad taevasse neile lumivalgeid pilte,
kirkale sinisele silmapiiri suurusi kinke.
Samblas silitavad puid ja rohus sigivad sipelgad
ja päiksevalgus järvepeegelduses vastu virvendab.
Kristalselges vees löövad maimud veepinnal sulpse
ja rannaliival kuldsel on näha kalpsavaid hunte.

Ref:

Koht kus tahan lõppeda ja mille sisse kasvaga,
koht kus suhtleks oma sündimata lastega.
Esiisade tarkust ja hingi siin kohtaks,
igavesti siin oma kehaga puhkaks.

Rohi on siin rohelisem ja taevas on sinisem,
muld on must ja kaljud hallikamalt kivised.
Mäed seisavad ühes maaga ja kokkupõimunud nende hinged.
Üks täiendab teist ja kõik on ilusalt lihtne.
Kõik on loomulikult kaunis ja ilusalt ilus.
See on koht, kuhu mina oma vaimus ennast võlun.
Aga peatuda ei julge, kartes kõige selle rikkumist,
selleks liuglengi edasi ja jätkan oma mõtlemist.
Lootes, et kunagi ma naasen ja tagasi tulen,
läbi elu-surma-mõtte-vaimu või une.
Ja kui ma naasen, siis et siin viimast korda hingata,
viimast korda seda ilu siin oma silmaga silmata.
Mõelda viimane mõte, mille välja ma lausuks.
Seda kohta siin ei ole, see on ainult selles laulus.

Viimased päevad on olnud toredad, minuarust. 🙂 Ehkki hetkel on jälle mingid sünged mõtted peas. Neid ei leia minu peast just sageli, aga vahest ju võib. (a) 😀
Ei teagi kohe, mida siia kirjutada, ma olen hetkel nii uimane. 😀 Loodame, et üks kange kohvi aitab.

Hetkel valdab mind mingi imelik tunne, ma ei oska seda kirjeldada, ma olen mõelnud viimasele kolmele kuule, see kõik on küll õnneks nüüd möödas. Aeg parandab kõik haavad, see ütlus vastabki tõele. 🙂
Üleeile otsustas mu telefon perse minna, õnneks ma sain nrid kaardile kopeeritud kuidagi moodi. Nüüd on mul väikene ning nunnu nokia 5110, uhh, kuidas ma seda telefoni armastan. Ehk ma saan lõpetamiseks vms uue klotsi. 😀

Ja ega rohkemat polegi midagi huvitavat nagu juhtunud vahepeal, täpsel nii igav Madise elu ongi. 😉

Täna Madise pea valutab. Kuid eilsest ma mäletan suht kõike. Jõudsin isegi Varbla baari eile. 😀 Ma ei oleks elusees uskunud, et see niiväike on, vähemalt öössel tundus see jubeväike. Aga kui arvestada, et seal kedagi peale baaridaami polnud, siis pole midagi hullu ju. 🙂

Ja ega see polnudki eile mul nagu sünnipäevapidu vms, kõik kes tahtsid, jõid lihtsalt Koonga baaris. 😀
Ja täna vanaema helsitas ja soovis õnne ja puha. 🙂
Ja sünnipäev tulebki kaine, see ei ole mis eile toimus, täna ma juua ei soovi. 😀

Ja aitäh kõigile, kes juba õnne soovinud, tänud ka neile, kes soovivad. 🙂

Viimased päevad on olnud jubeigavad.
Ja tuju läkski mul paremaks pärast mu viimast posti, see on positiivne. 🙂
Ma olen pm kodus logelenud, vahepeal natuke Pärnus ka käinud. 😀 Ma üritan oma internetisõltuvussest(jep, võib vist nii öelda) lahti saada, ma olen hakanud telekat vaatama ja nüüd viimastel päevadel olen ka palju lugenud, see on kasulikum, kui see, mis ma netis teen. Ja see töötab ka, enam ei istu ma päevad läbi netis. :p
Nüüd tahaks veel häid veloilmasid, et kuskile kaugele saaks veloda igal vabal päeval. 🙂