Esimene koolinädal ongi läbi. Tegelikult sai see juba neljapäeval läbi. Hea lebo oli veel. Mul on endiselt suur uni, kuna kell kümme hommik on juba meil siin “hilishommik” ja ega Madisel ka ju kauem magada ei lasta.

Ja endiselt elan ma Koongas, kuna pole hetkel tööd, ega piisavat plönni, et saada omale ühetoaline korter üürida, see imeb, rämedalt. :s

Igatahes, mul pole erilist tuju siia midagi rohkemat kirjutada hetkel.

Täna oli juba teine koolipäev, füüsika on jubejube, matet ma parem näha ei tahagi, see on homme. Ja elamist mul ikka veel Pärnus ei ole, masendaaaav. :s Keegi Madist Pärnu korterikaaslaseks ei soovi? 😀
Külma olen ma ka kuskil saanud mõned päevad tagasi, jube nohu on ja kurk on haige ja õhtuti on pea mõnusalt paks. Ehk läheb käbe üle.

Pole jälle mõnda aega midagi siia kirjutanud, oleks aeg.
Reedel ma mõtlesin, et võiks minna Tallinna, Riinule külla, seda ma ka tegin, Riinu juures oli täitsa tore, nägin uut Tallinna rahvast peale Riinu enda janiiedasi. 😀 Laupäeval külastasin koos Kerliga pätrikut, kust ma leidsin näiteks Joosepi, oma pätrikusõbra. Igati lahe nv oli. :p
Ja muud erilist teinud olegi, eile lihtsalt igavlesin, naudin siin veel suve vms.

Täna olin tubli, viskasin puid keldri aknast sisse ja ladusin need keldris riitadesse ka. (H)

See on lihtsalt masendav kui lühikesed mu juuksed praegu on, mittemingit mikkrit, saate te aru!?!?! :s Õde ajas peaaegu kõik mu juuksed ennem maha, jubejube, JUBEE!. Ma ei tule ennem kodust välja, kui juuksed normaalse pikkusega on. Üle pika aja on mul siin kriis. :\

Pole ammuammu enam siia midagi asjalikku kirjutanud, kirjutaks siis täna. Aeg, mis ma siin Eestis veetnud olen, on lausa lennanud, masendav mõelda, et juba nädala pärast suht hakkabki jälle see koolijama pihta.

Ega ei viitsigi pikalt luuletada siin, kui aus olla.
Viimane suurem üritus, kus käisin oli ehk “Märkamisaeg”. Täitsa tore oli nende kümnete tuhandete inimeste seas, kellest enamik olid eestlased, ent erilist patriotismituhinat endast üle ei käinud.

Täiesti hull, kuidas mu elu on selle suvega muutunud, ise pole nagu midagi teinudki. Olen kistud millegi sellise keskele, millest ma kunagi unistasin, ent nüüd ei taha, ei taha!

Kahjuks ise me selliseid asju valida ei saa. Kurb, kas pole?

Panen südame pastakasse ja maalin verega värsse.
Igast õhtust hommikuni, kui vaid mina olen ärkvel.
Kõik hinged on kustunud ja ma olen süttinud.
Keset pimedust mu kõrval vaid vaikus – üksindus.
Keeldusin meelega unest, et saaks seda nautida.
Seda ilu me ümber – saladuses vaikimas.
Seda elu me ümber – mida pimedus ju kaunistab.
Vaatan läbi pilve piirituse – taeva tedretähni,
mis miljoni aasta kaugusel on me atmosfäärist.
Vaatan ja unisklen, sest olen galaktikate transis,
kui universumi energia mulle beebipuhtalt tantsib.
Seda triljoni aasta vanust järjekindlat rütmi.
Läbi meteoriidi – mangettormide tüskli.
Pajatab ta haudvaikuses meile me varandusest,
mida me endi ees kõik hoiame saladuses.
Ja ei tahagi me mõista – vaid magame kõik mürisunes.
Mõtleme tühja ja ei veendu oma tühisuses.
Kuulan ja püüan peopessa ta pisarad,
hõõrun need oma hinge ja sõnu neist visandan.

Nüüd seisan kahe maailma vahel tundes hinges võnkeid,
mida põhjustab nende kahe mind läbiv kokkupõrge.
Millisekilistes krampides – õpin 1000 aasta tarkust,
kui hüpnoosi värinaist olen kramplikult taltund.
Selle infovood – mu’s krüpteerind tunneteks.
Ja mu kehast tungivad paberile kirjasulgedest.
Kuni kaotasin end endasse – ja hetk hiljem kui olin ärgand.
Oli mu hing mööda galaktikaid valgusena rännand.

Ref…

Need olid 1001 aastat – kosmilise tarkuse vallas.
1001 aastat – mida ei saa enam sõnadesse panna.
1001 aastat – kui veri papüürusele hüübis.
1001 – veripunast tilkuvat hieroglüüfi.

Mille sisu ma ei mõistnud – ega aega mil olin need märkind.
Vaid hetke – mil tõusvas päikeses seda värssi,
lugesin kui signaali üritades iseennast mõista,
et need pole vaid tähed seal pimeduses paistmas.
Me oleme üksi ja keegi varsti on ju tulekul,
ja mu tunded said hinge tagasi suletud,
sest päike mu niitis – ja ma langesin põlvili.
Öö lõppes ja vandusin kanda edasi sõnumit.

Põhjamaade Hirm – Öö(1001 aastat) Pätsi kõrvadest läbi

Kohekohe ma lähen magama, siis on varsti reede hommik ja ma saangi korjata oma viimased maasikad seeaasta, ma olen nii õnnelik, et koju saan lõpuks. :p Kokku tuleb siis kuu ja üks päev tööd. Ja laupäeval saab Helsingisse shoppama ja siis saab ehk sealt midagi lahedat. Aga edu mulle homseks, raudselt istun terve päev vao vahel ja järan maasikaid. 😀 Ma lähen magama ära, ööd.