Ma hakkasin siin mõtlema ja ma ei mäleta millal ma viimati ennem kolme magama sain. See tegevusetus on kõik suht pahupidi keeranud. :\ Aga üleüldiselt peab nentima, et öö meeldib mulle endiselt rohkem, ehkki hommikud on rasked. Igatahes, mul on siin hardcore nolife, nii umbes 16 tundi arvutit päevas, kuna telekas ei näita midagi ja väljast on ka tuumakatastroof üle käinud. :3 Kui ausalt öelda, olen ma hämmingus, et mul sellest suurest ekraani vaatamisest ikka veel prille ei ole, rikub see siis ikka neid või on see müüt? 😀 Prillid mulle iseenesest meeldiksid, aga nullklaasiga oleks neid liiga kirves osta.

Tahaks praegu mõnd mudelautot või -lennukit juppidest kokku liimida, peab omale mõne säärase jupikomplekti ostma vast. Seda ma pole veel välja mõelda suutnud, mis nendega teha, kui valmis saavad, nii väikeseid sugulasi enam ei ole ja endale ka lapsi veel lähitulevikus plaanis ei ole. :\
Kandideerisin just Tartu vanglasse tööle ka, ei suutnud “kandideeri” nuppu vajutamata jätta, ehkki peab tõdema, et kõik eelnevad kandideerimised pole just kõigeparemini läinud, niiet vaevalt seegi paremini läheb. -.-

Vahel on kass, mõtted liiguvad sinna maile, kus pesitseb küsimus “mis oleks, kui?”. Ennast teades, ma olen kindel, et mitte midagi ei oleks teistmoodi, ent ma ei saa sinna midagi parata, et mu mõttemaailmal säärane ülesehitus on.

Ma ei ole ainuke, ma usun.

Terve tänase päeva on Butters mind oma õunalauluga kummitanud. Eile oli reede, jälle. Üle pika aja sattusin kohalikku baari, õnneks mitte kainena. Külma sain ka vist, ei taha haigeks jääda. :\

“Täname kandideerimast gibbershit blablabla. Peame kahjuks tõdema, et seekord osutus valituks teine kandidaat. Sellest hoolimata soovime Teile edu uue töökoha otsinguil!”

Edu on meil siin tõesti kõvasti kohe vaja, igalt poolt, kuhu kandideerinud olen, olen säärase copypasta tagasi saanud. Uskumatu lihtsalt, kui raske on siinses konnatiigis tööd leida. Kui just tuvtuseid pole, mis mul puudulikud on. Aga CV’si saadan ma edasi, mis mul muud ikka üle jääb?

Pärnu vastavatud mäkis jõudsin ka eila ära käia, so proud nao.

Tegin eile midagi väga lolli, käisin ollikas. :\
Lyn’il oli sünnipäev ja ta tahtis minna ja siis ma ka juba tahtsin, kui piisavalt tugev promill veres oli. Ollikas nägin Priitu, naabripoissi, kellega koos ma tegin oma järgmise vea, lasin teised üle ja läksin nimetasse, üldiselt mulle ei meeldi sellised kohad, aga promill tegi oma tööd vägagi tõhusalt.
Õhtu lõppes hommikul kell kuus koduste söökide ees Intsuga õlut rüübates.

Oli üle pika aja üks normaalne õhtu/öö.

Vahel ma otsin omale jutukaaslaseid endalegi imelikest kohtadest, täna olen oma veidrate tujude ajendil mööda IRC servereid/kanaleid ringi luusinud, sealt eestlastest mõttekaaslaseid otsides. Ma igatsen hot.ee jutukaid, väikesena olid need igatahes huvitavad. 😀
Ma igatsen ka family guyd ja south parki. Tüübid võiksid oma joonistuslaudade juurde juba tagasi jõuda ja mõne uue osa valmis vorpida.
Tänusõnad ka teile kahele, kel viitsimist oli mulle seriaale soovitada mõned sissekaned tagasi, Chuck oli hea, nüüd üki-kaki-kommin sealt midagi uut omale, tähh, düüdels. 🙂

Kõik on segamini, mõni hommik lähen viiest magama ja mõni õhtu söön ma viiest hommikust. Praegu tunnen ennast nagu zombi, aga nii ongi parem vast. Ainult mu tervisele see vist hästi ei mõju. :\ Aga mis siin ilmas üldse veel meile hästi mõjub?

Käisin täna Paides, et teada saada, et ma ei saanudki seal väga midagi teha, kuna sealne kaabeldustehnika ei sobinud plaaniga. Aga oma uue töökoha(kui kõik hästi läheb), nägin ära, ainult leping on veel puudu, ehk see tuleb ka lähitulevikus.

boom, headshot!