Haste The Day oli kindlasti üks esimesi metal bände, mida ma kuulama hakkasin, kui ma nii ~16, 17 olin. Mõnda aega olin ma siis räme rokipeer oma überpikkade juustega. Aga mingi aeg hakkas britney võimsalt comebacki tegema. Igatahes, olen viimaselajal sellesama vana muusika kõik arvutist ülesse otsinud ja seda kuulanud, shit was cash back then.

Praegu ma kuulan seda kõike ja mõtlen, et ma olin 5 aastat tagasi samasugune fucktard, nagu ma olen täna, mitte sittagi ei ole muutunud, great success! :3

Ma vihkan seda, kui inimesed leiavad, et oleks msnis/feisbookis/ircus/kusiganes aeg mingit ilget paska ajada ja ma vastasin neile, kuna loodan, et kuulen midagi asjalikku ja mul ei ole mitte mingit tuju sellega jamaga kaasa minna. Ei ole piisavalt kalk ka, et neid perse saata, vähemalt mitte kaine peaga. Fakk jaa!

bleepie – allofyourlove, millegipärast on see lugu täna end korduvalt mu winampis end üha uuesti ja uuesti leierdanud, ehkki pole suur chiptune fänn

Reede õhtu ja palju purjus inimesi, aga mitte mina. Mu(oma 5 aastat vana) veebikaamera leidis lõpuks kasutust jei. Ja ei, ma ei käinud chatrouletis liputamas.
Ja Kata saatis täna mulle pildi, mille olemasolust mul ei olnud õrna aimugi, keskkooli ajast, igatahes, mul on seal palju juukseid, ma arvan, et neid oli kammitud tol päeval. Siin see on:

Ma siiamaale imestan, et tol päeval mul säärane pahmakas peas oli, see peaks olema ainuke kord, kui ma harjatud juustega pildile olen jäänud, uni oli ka, vist.

Ootan siin vaikselt juba neid hommikuid, mil hakkab neljast valgeks minema, saab esimeste päikesekiirtega koos tuttu ja suvi on lähemal, sõjavägi ka, tahaks sellega juba ühelepoole saada.

Olen ka viimastel päevadel ennast hommikuti varem ülesse sundinud, et õhtuti varem magama saaks, terve päev on uni ja tudisen ringi, öö saabudes on uni läinud ja pea lahti, kõik reziimid on nii sassis, kui nad üleüldse saavad olla, jesss!

miski, mis suudab tuju kuidagi üleval hoida, 08 soome kuumim klubihit oli vist

Tartu jäi sel nädalal teemast välja, kuna pea kõikidel peale minu tundub kiire olevat, mitte, et ma minna ei saaks, aga tahaks pudi ja mika ja stenut ka näha, kui ma seal juba olen, owell, ehk mingi aja ikka leiame, guise. :3

Mulle tundub, nagu ma tammuksin oma eluga ühe koha peal, seda ma teengi suht, ja see on kõike muud, kui positiivne. Tööd mul ei ole, vaevalt ka võetakse enam kuskile, majandus on nagu ta on ja aasta pärast olen juba sõjaväes, see rikub ära igasuguse pikema plaani pidamise, fuck yeah, eesti! Loodan siiralt, et järgmised poolteist aastat lähevad kiiresti ja et see kuradima majanduskriis on ka läbi selleks ajaks.

failfailfail!

Mo telefon vedeles 2 päeva pükste taskus, mida ma kandsin üleeile, ma isegi ei mõelnud selle peale, et see puudu on, kuniks tuli vajadus netipanka minna. Helistamiseks/messimiseks see vist enam mul ei ole.

Sattusin puhtjuhuslikult täna “Me and you and everyone we know” nime kandva filmi peale, zanriks peaks olema draama ja põhineb see enamjaolt inimsuhetel. Usun, et paljudes inimestes tekitaks see ehk meelehätmi, aga kuna ise olen põhimõtteliselt pool oma elust netis veetnud, siis ei pannud see film mind imestama, nii need asjad enam-vähem ongi. Igatahes, meeldis väga ja soovitan.

u raff u ruse