ärkasin eila vara ülesse ja sõitsin paidesse, terve päeva müttasin seal ja õhtuks tundus, nagu oleks ma nädala aega jutti tööd teinud, jõin paar õlut ja läksin magama ära, täna see väss on jätkunud, kevad?

mo blog sai ka kolme aastaseks, yaaaay!

valimised ka imevad, kui aus olla, kellegi poolt ei tahaks oma häält anda, kõik tunduvad olema ülelaskjad. :\

Tahaks vene keelt osata, igas kuradima teenindavas ettevõttes tahetakse seda. Nüüd ma mõtlen, et oleks pidanud ikka selle venelanna Soomes ära kosima, kellele purjus peaga klubis keelt kurku sai aetud. Või tuleb lihtsalt kursustele minna.

goo goo dolls – iris

Olen enesele viimastel päevadel lubanud end eri erakondade valimistlubadustega kurssi viia, et ma oma häält päris tühja andma ei läheks. Ehk homme, jah, homme. Eesti meediale tuginedes ma oma otsuseid teha igatahes ei kavatse.
Homme lähen töötukassase, kui joppab saan sealt abiraha, kui ei joppa, peab lõpuks ikka töö leidma, raisk.

Tahaks juba oma musta mantli millegi värvilisema vastu välja vahetada, tahaks päikest, mis pilve tagant välja kiigates ka sooja kiirgaks ning selle valge(kohati ka kollase) lume lõpuks ära sulataks. Jubedalt ootan, et see öäk seal akna taga kevadet meenutama hakkaks, aitab juba küll sellest talvest ja külmast.
Kevade ootuses sai ka blogi üle pintseldatud, loodame, et sinililled sel aastal hiljaks ei jää.

Ka valentiinipäeva, meie keeles oleks vist ilusam öelda sõbrapäeva, esimesed tunnid on käima tiksunud, kingitusi ei hakka ma kellelegi selleks puhuks tegema, ehkki te võite selle endale ise teha, sõbrad! Nimelt vedeleb mul arvutis “prindi, lõika, voldi, kleebi” stiilis pilte. Kui keegi sel aastal minult kinki tahab, peab ta selle ise valmis voltima. Valituks osutus väike ja armas ja sõbralik karuott. :3

Ärkasin täna üle pika aja vara ülesse, kell üheksa, et verd andma minna, olen nii vähemalt kuidagigi moodi ühiskonnale kasulik. Nüüd on uni.

praegu ma igatsen kooli, ehk ülejärgmine aasta lastakse mind kuskile edasi õppima

Gorestep jaa tappev igavus, aastake tagasi ma ei oleks elusees seda muusikaks pidanud, aga mingi hetk ma õppisin seda armastama, ma arvan.

Haste The Day oli kindlasti üks esimesi metal bände, mida ma kuulama hakkasin, kui ma nii ~16, 17 olin. Mõnda aega olin ma siis räme rokipeer oma überpikkade juustega. Aga mingi aeg hakkas britney võimsalt comebacki tegema. Igatahes, olen viimaselajal sellesama vana muusika kõik arvutist ülesse otsinud ja seda kuulanud, shit was cash back then.

Praegu ma kuulan seda kõike ja mõtlen, et ma olin 5 aastat tagasi samasugune fucktard, nagu ma olen täna, mitte sittagi ei ole muutunud, great success! :3

Reede õhtu ja kongo baar, mitte just kõige parem reede õhtunue kooslus, owell, vähemalt õlu(ja ka muu alkohol) on odav.