Kuidagi kurb on olla. Mõistus püüab juhtunut mitte tunnistada, endiselt. See kõik ei tundu üldse reaalne, ehkki on. Nv ma lootsin, et ma teen varsti oma voodis silmad lahti ja tuleb välja, et see kõik oli ainult halb uni, nagu tihti juhtub, kui halba unenägu näha.
Vaikselt hakkan oma autovalikut ka kahetsema, sessuhtes, et olen kümneid romulaid siin netis läbi kamminud ja pole ühtegi doonorautot omale leidnud, tore. :3
edit// kustutasin mõne varasema posti, nii on parem vast.